Книги автора: Edith Wharton

Das ländliche New England liegt tief verschneit. Prudence Rutledge bittet einige ihrer Nachbarn trotz des gefährlichen Wetters zu sich in ihr Farmhaus. Weder sie, noch ihren Mann Saul Rutledge, hat man seit längerem in Hemlock County gesehen. Was kann die als eigenbrötlerisch bekannte Frau bloß von ihren Nachbarn wollen…?

Die Gruselkabinett Hörspiel Box 12 beinhaltet die Geschichten: «Berges des Wahnsinns» von H.P. Lovecraft, «Verhexe» von Edith Wharton und «Die Squaw» von Bram Stoker.

Mrs. Sara Clayburn, Herrin des Anwesens Whitegates in Connecticut, hat am Vorabend von Allerseelen des Jahres 1931 bei ihrem üblichen nachmittäglichen Spaziergang eine Begegnung, die ihr ganzes restliches Leben verändern wird

Als er zufällig eine Anzeige im Spectator liest, erkennt Stephen Glennard darin den Weg, ein neues Leben zu beginnen und die Hand der schönen Alexa Trent zu gewinnen. In seinem Besitz befindet sich etwas von höchstem Wert: Briefe, die ihm die große verstorbene Autorin Margaret Aubyn vor Jahren geschrieben hat. Alles, was er tun muß, ist sein schlechtes Gewissen beruhigen und ihre Briefe gegen einen hohen Vorschuß einem Verlag anbieten. <br/> Die Publikation von Mrs Aubyns Briefen wird ein großer Erfolg, das Buch ein Bestseller und der Gesprächsstoff der gehobenen New Yorker Gesellschaft, zu der Glennards neu erworbener Reichtum ihm nun Zutritt verschafft. Die Faszination der Leser liegt in der Anonymität des Mannes, den Aubyn so geliebt hat.

Libro en Lectura Fácil. Newland Archer pertenece a la alta sociedad de la Nueva York de finales del siglo XIX. Y está felizmente prometido a May Welland. No obstante, un día la condesa Ellen Olenska, prima de May, regresa de Europa. La condesa es independiente, valiente; muy diferente al resto de mujeres. Newland se verá involucrado en el misterio de Ellen, y deberá luchar contra los convencionalismos de la alta sociedad, y de su propio corazón. La edad de la inocencia, ganadora de un Premio Pulitzer, es una historia de gran pasión, que critica las costumbres de la alta sociedad neoyorquina.

Seltskonnadaam Lily Bart on aastaid olnud koorekihi kullake ja uusrikaste imetlusobjekt. Kolmekümnenda eluaasta lähenedes muutub tühja kukru, ent kalli maitsega naise jalgealune üha ebakindlamaks. Praktiliste oskusteta Lily peab kiiresti leidma viisi enda elatamiseks, et säilitada sotsiaalne staatus ning harjumuspäraselt luksuslik eluviis. Kauni ja nutika naise ainus pääsetee näib olevat jõukas abikaasa. Lily on aga liiga nõudlik ja põhimõttekindel, et iga härrasrahva poolt sobivaks tunnistatud mehe kosjad vastu võtta. 1905. aastal ilmunud romaanis „Rõõmukoda“ kritiseerib Edith Wharton Ameerika toonase eliidi silmakirjalikkust ja rahahimu. Peategelanna kaudu taunib autor kõrgseltskonna naiste kasvatamist üksnes iluasjadeks, kes argielu katsumustega silmitsi seistes hätta jäävad. Tõlkija Riina Jesmin Korrektor Lyyli Virkus Kujundaja Zigmunds Lapsa Küljendaja Liina Valt Autorist: Edith Wharton (1862–1937) tundis jõuka New Yorgi perekonna ainsa võsukesena harva millestki puudust. Intelligentne neiu veetis oma kujunemisaastad peamiselt Euroopas – Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias – keeli õppides ning arendades oma ilumeelt kunsti, arhitektuuri ja kirjanduse parimate näidete varal. 1872. aastal New Yorki naasnud Wharton veetis meelsasti aega oma isa hästi varustatud raamatukogus ja omandas armastatud guvernandi Anna Bahlmanni juhendamisel põhjaliku hariduse. Tulevane kirjanik kasvas üles ajastul, mil kõlbelistel kõrgklassi naistel võis olla üksainus elueesmärk: saada sündsalt mehele. Wharton lõi selle hädise ideaali pihuks ja põrmuks, avaldades juba 16aastaselt, küll privaatselt, oma esimese luulekogumiku. Laiemat tähelepanu pälvis autor 1897. aastal ilmunud aimeraamatuga disainist ja arhitektuurist. Tunnustatud romaanikirjaniku tiitli pälvis ta aga 20. sajandi esimestel kümnenditel meistriteoste „Rõõmukoda“, „Ethan Frome“ ja „Süütuse aeg“ ilmudes. Kokku kirjutas Ameerika üheks olulisimaks kirjanikuks peetav Wharton üle 40 raamatu ja oli esimene naine, kes pälvis Pulitzeri kirjanduspreemia.

Este ensayo conforma el último capítulo de la obra Escribir ficción que la prolífica escritora estadounidense Edith Wharton publicó en entregas en 1925 y en la que ofrece comentarios generales sobre las raíces de la ficción moderna, las múltiples formas en las que se puede escribir una obra de ficción y el desarrollo de la forma y el estilo. Contemporánea del autor de En busca del tiempo perdido, quedó impresionada por la forma en que Proust manipula tiempos y espacios en su novelística: lo llama un «dador de vida», quien a través de los recuerdos aletargados de un niño que reconstruyen la visita de un viejo amigo a casa de sus padres, logra darnos la sensación -el efecto- de las pisadas del destino. Para Wharton no hay nada superfluo en Proust. Todo ese rumiar del narrador, ese fervor al detalle, hacen de En busca del tiempo perdido un análisis inigualable y nunca superado de la «semiconciencia, las oscuras asociaciones del pensamiento y las viscosas fluctuaciones del humor».

Los libros de Wharton son testimonio de las transformaciones que sufría Nueva York a principios del siglo XX, de las grandes mansiones frente a Central Park hasta las zonas de los obreros explotados, reducidos a una vida indigna en sus diminutos departamentos. A pesar de que no apoyó ni el movimiento sufragista de las mujeres ni el feminismo de su época, las protagonistas de estos dos relatos, y de buena parte de sus libros, son mujeres fuertes, apasionadas y decididas. Son personajes que establecen relaciones importantes y complejas con otras mujeres, de amistad y antagonismo -lejos de los estereotipos que predominan en el canon literario- y que toman las riendas de su destino, incluso cuando se encuentran en la desesperanza más absoluta. Sirvan estos dos relatos para quienes no conocen a la autora, para quienes han leído sus novelas -más famosas que sus cuentos- y para quienes tienen la suerte de releer dos historias que crecen con cada nueva lectura.