Полная версия
Huvi „Daodejingi“ ja selle salapärase autori (Hiinas, muide, nimetatakse ka teksti ennast sageli n-ö autorinimega – Laozi) vastu on viimase poolteise sajandi jooksul maailmas kasvanud lausa geomeetrilises progressioonis, mida väljendab tõlgete, tõlgenduste, uurimuste, kirjutiste ja teooriate tohutu (loendamatu) hulk. Millega see Hiina sõdivate riikide ajastu (475-221 e.m.a) mahult tagasihoidlik (originaalis vaid veidi enam kui 5000 kirjamärki) mõtteantoloogia tänapäeval sellise tähelepanu on teeninud, on isegi raske öelda. Aga midagi selle teose lakoonilistes, kohati justnagu krüpteeritud sõnumit edastavates aforismides järelikult on, mis sunnib uurijaid-mõtlejaid – ja kaugeltki mitte ainult sinolooge, vaid sinoloogiast üsna kaugeidki inimesi – ikka ja jälle seda ette võtma, uuesti või ümber tõlkima ja seletama leidmaks sinna peidetud universaalset sõnumit või ehk hoopis – paigutamaks sinna omaenda sõnum. Ja tekst kõike seda kannatab, jäädes ikka iseendaks, olles „kulutades kulumatu“ nagu öeldakse seal Laozi õpetuse keskse kategooria, mida tähistab ka pealkirja esikmärk dào, kohta, mis igas kolmes eestinduses on nende autorite tahtel leidnud erineva vaste – ’kulg’ Mälli, ’Tao’ Kaplinski ja ’tee’ Sarve tõlkes. – Märt Läänemets, sinoloog.
